Menukas Martin Suter

kirjanik Martin Suter

Saksa keeleruumis pole Martin Suterit ilmselt vaja lähemalt tutvustada – teda teatakse-tuntakse Lääne-Euroopa maades juba pikemat aega ja tema raamatututvustustel on saalid täis sadu inimesi. Eesti lugejale  see autor aga ilmselt veel nii tuttav pole (ilmunud on ainult üks romaan: „Kurat Milanost“, 2007 ), kuid lähem tutvus tema teostega on minu arvates kindlasti seda väärt.

Sellel aastal 62-aastaseks saanud šveitslane (sünd. 29. veebruaril 1948 Zürichis) on tõenäoliselt kõige populaarsem ja ka enim loetud kaasaegne Šveitsi kirjanik. Martin Suteri lapsepõlvest ja noorusest palju teada ei ole. Tema isa oli toimetaja ja ka Martin teadis juba16-aastaselt kindlalt, et tahab saada kirjanikuks. Ta ei läinud nö klassikalist teed pidi ega astunud ülikooli filoloogiat tudeerima, vaid läks praktilistel kaalutlustel peale gümnaasiumi lõpetamist õppima copywriteriks. Suter oli pikka aega tegev reklaamimaailmas, sai reklaamtekstide kirjutamise eest palju raha ning kogus sel alal ka kuhjaga kuulsust. Niisiis, karjääriredelil astus ta jõudsate sammudega edasi, teda valiti Art Director Club’i presidendiks ja ta oli ühtlasi toona ka noorimaks creative directoriks Šveitsis. Jah, Martin Suterist oli saanud särav täht reklaamimaailmas. Kuid juba copywriterina töötades kirjutas ta ka reportaaže ajakirjale Geo ning aina enam tuli esile Suteri suur anne lugude jutustajana. 1991. aastal otsustas Suter oma karjääri reklaaminduses lõpetada ja pühenduda ainult tõelisele kirjutamisele. 1992. aastast hakkasid ilmuma ajakirjas Die Weltwoche tema kolumnid pealkirjaga „Business class“ ja juba kahe aasta pärast anti välja nende kolumnide põhjal koostatud samanimeline raamat. Suteri esimeseks romaaniks oli aga 1997. aastal kirjastuses Diogenes trükivalgust näinud „Small world“, mille eest sai autorile osaks ka mitmeid tunnustusi (1997 Zürichi auhind ning 1998 prantsuse kirjanduspreemia Prix du premier roman étranger, 2003 Saksa Kriminaalromaani Auhind). Raamatu põhjal väntas prantsuse režissöör Bruno Chiche 2010. aastal ka filmi, mille peaosades mängisid sellised kuulsad nimed nagu Gérard Depardieu ja Alexandra Maria Lara. Suter on kirjutanud ka lavatükke, näiteks oma kodulinna teatrile Theater am Neumarkt komöödiad „Asjadest“ (Über die Dingen, 2004) ja „Muumiad“ (Mumien, 2006), mis võeti publiku poolt hästi vastu. 2011. aasta jaanuaris premeeris Šveitsi Televisioon Martin Suterit kui bestsellerite autorit ja edukat kirjanikku auhinnaga Swiss award kultuuri kategoorias.

Tänaseks on Suteril ilmunud üle tosina romaani, millest enamus klassifitseerub psühhotrilleriks. Suteri romaanides on alati tugevat ühiskonna- ja meediakriitikat ja pealtnäha kriminaalsel süžeel on tegelikult teisejärguline roll (mistõttu Suter ise oma romaane kriminaalromaanideks ei peagi). Keskseks on nendes lugudes hoopis peategelaste identiteediga seotud küsimused ja otsingud. Ühes intervjuus on autor kinnitanud, et teda huvitabki kõige rohkem identiteedikriisi teema. Ning kuna identiteet rajaneb suuresti mälestustel, siis saab seda ka lammutada kas mälestusi kaotades või nendega muud moodi manipuleerides. Kõige huvitavamaks peab Suter just peategelase muutumist loo vältel. Võiks öelda, et Suterile meeldivad meeltemängud – tema lemmikteemaks on inimese viis meelt, meeltesegadus ja meeleliste aistingute häired. Meeled ei ole midagi kindlapiirilist ja konkreetset ning just see mäng meelte ebaselgustega, mäng piiridega on Suteri „lemmikmänguasjad“ ehk siis tema kirjanduslikud vahendid. Suteri romaanide teemad on hoolika sotsiaalse vaatluse vili, ta valib välja aktuaalsed teemad nagu ärimaailma varjuküljed, vananemisega kaasnevad ohud ja haigused (Alzheimeri töbi – raamatus Small world), farmaatsiatööstuse mängud (hullulehmatõvi – raamatus Ein perfekter Freund) ja üldse – meie meeltele orienteeritud maailma eri tahud. Need lood on küll meie aja muredest, aga Suter käsitleb alati väga sügavalt ka üldinimlikke teemasid: vananemisega seotud probleeme, sõprust, tööelu ja isiklike vajaduste vahelist tasakaalu, kohanemist teistsuguse kultuuriga jms. Suterit on nimetatud kirjanduslikuks argisotsioloogiks, sest ta jälgib väga tähelepanelikult ühiskonnas toimuvat ja vormistab oma tähelepanekud haaravas keeles kirjandusteoseks. Suterile meeldib kirjutada saatuselöökidest. Ta on ühes intervjuus öelnud: „Minu raamatud on puhtad fiktsioonid, kuid need fiktsioonid toituvad kogetust. Mu romaanide tegelased on segu nendest inimestest, keda oma elus kohanud olen.“ Ülimenukas on olnud ka tema üks viimaseid romaane „Kokk“ (Der Koch), mis räägib Šveitsis asüüli taotlevast tamiili kokast, tema nüanssiderohkest vürtsidemaailmast ja romaanis on päris suures annuses ka üsnagi vürtsikat erootikat. Tema uusi romaan „Aeg, aeg.“ (Die Zeit, die Zeit, 2012) räägib mehest, kes tahab sõna otseses mõttes aega tagasi keerata, kuna ei suuda oma naise surmaga toime tulla – see on armastuslugu, põnevik ja reis ajas ühteaegu. Jällegi midagi ülimalt suterlikku, midagi sellist, mis kingib haarava lugemiselamuse.

Ilmselt on kõik need menukid tunnistuseks sellest, et kirjutamine on Suterile tõeline kirg. Juba üle kolmekümne aasta. Suteri trumbiks ongi ehk just see, et ta looming on meelelahutuse ja nn tõsise kirjanduse piiri peal, võites nii lugejate kui ka paljude kriitikute poolehoiu. Tuntuse on Suterile taganud paljuski ennekõike tema kosmopoliitne mõtte- ja eluviis. Ta elab oma naise ja tütrega vaheldumisi kolmes kohas: Zürichis, Ibizal ja Guatemaalas. Suteri teoseid peetakse bestselleriks ilmselt seetõttu, et need on raamatud, mida nii-öelda ühe hingetõmbega läbi loetakse, raamatud, mida ei saa enne käest panna, kui lõpp käes. Edaspidi ehk siin blogis ka mõnest tema romaanist lähemalt, seni aga – soovitan sul temaga lähemalt tutvuda :)

Helvestia

 

Tuntuimad teosed:

Small World. Diogenes, Zürich 1997

Die dunkle Seite des Mondes. Diogenes, Zürich 2000

Business Class. Diogenes, Zürich 2000

Ein perfekter Freund. Diogenes, Zürich 2002

Lila, Lila. Diogenes, Zürich 2004

Der Teufel von Mailand. Diogenes, Zürich 2006

Der letzte Weynfeldt. Diogenes, Zürich 2008

Der Koch. Diogenes, Zürich 2010

Allmen und die Libellen. Diogenes, Zürich 2011

Allmen und der rosa Diamant. Diogenes, Zürich 2011

Die Zeit, die Zeit. Diogenes, Zürich, 2012.

 

Advertisements

Pisut raamatuärist

Raamatud ei kao. Huvi raamatute vastu ei näita samuti veel mingeid märke ei hääbumisest ega ka kadumisest. Euroopas on teadupärast mitmeid kuulsaid raamatumesse – sügiseti Frankfurdis, kevadeti Londonis, Leipzigis, aga ka Genfis. Viimasest teatakse meil Eestis vast pisut vähem. Aga ka sellest aprillis toimunud „Salon du livree et de la presse de Genève“ nimetust kandvast suurüritusest võttis osa ligi 92 tuhat ennekõike prantsuse keelt kõnelevat raamatuhuvilist, umbes 8000 inimest rohkem kui eelmisel aastal. Genfi raamatumessil oli, nagu ikka, võimalus kohtuda ka tuntud kirjanikega, kohale olid tulnud näiteks Douglas Kennedy, Frédéric Beigbeder ja Pascal Bruckner. Koostöös Šveitsi Autorite Ühinguga (Autorinnen und Autoren der Schweiz, ADS) toimus üritusi ka väljaspool messihalli. Ühtekokku osales Genfi messil 740 autorit ja 580 ettevõtet.

Nendest arvudest võiks oletada, et raamatuäril läheb seal mägedemaal igati hästi. Kuid hiljuti ilmunud raamatuturu kohta avaldatud statistika ei paku midagi rõõmustavat. Märtsi käive oli võrreldes eelmise aasta sama aja käibega koguni 5,6 % väiksem. Ühe suurima Šveitsi raamatuäri Orell Füssli 2011. aasta majandusaruandest on näha, et võrreldes 2010. aastaga oli nende käive kahanenud 5%. Orell Füssli on nüüdseks teinud oma äristrateegias suuri korrektiive: koondanud töötajaid, sulgenud filiaale, ning pannud rõhuasetuse internetikeskkonna arendamisele ja e-raamatute müügile. 2012. aasta numbrid näitavadki, et e-raamatute müük on osutunud õigeks sammuks. Võitlus raamatuäri konkurentide vahel ongi ilmselt praeguseks kandunud ennekõike e-maailma.

Lõpetuseks ka natuke präänikujuttu. Aprilli lõpul andis Šveitsi Raamatukaupmeeste ja Kirjastajate Liit (Schweizer Buchhändler- und Verleger-Verband, SBVV) välja ka mitu auhinda. „Aasta kirjastuse“ tiitli omanikuks sai Baselis resideeriv kirjastus Lenos (Lenos Verlag), mille programmis on rõhuasetus erinevate kultuuride vahendamisel nii Šveitsi-siseselt kui rahvusvaheliselt. „Aasta raamatupoe“ auhind läks Zürichisse, Ricco Bilgeri poele Sec52. See raamatupood eksisteerib juba 30 aastat ja 2006. aastal sai pood täiesti uue ilme. Žürii väärtustaski just seda nn vana kooli poodi, mis on kaasaja nõuete ja vajadustega kaasa läinud ning pakub lugemisrõõmu eri vanusegruppidele. Liit andis välja veel kolmandagi tiitli – „Aasta raamatuinimene“. Selle vääriliseks peeti Peter Willet (Stiftung Bibliomedia Schweiz’i direktor). Selle auhinnaga tunnustatakse pikaajalist, väsimatut ja pühendunud raamatute ning lugemise eest hea seismist. Peter Wille on ellu viinud mitmeid huvitavaid ja laiaulatuslikke projekte.

Helvestia

Tumedad lood heledal Šveitsi kinolinal

Eelmisel nädalal jagati Luzernis Šveitsi filmiauhindu ja üsnagi suure üllatusena sai peaauhinna Rolando Colla film „Giochi d’estate“ (Suvemängud). See itaaliakeelne film räägib perevägivallast. Auhindu sai ka eelmisel aastal palju kõneainet pakkunud ja publikurekordeid toonud film „Der Verdingbub“, milles nimirolli mänginud 18-aastane Max Hubacher nimetati ka parimaks peaosatäitjaks.

„Giochi d’estate“ on Rolando Collal neljas pikem mängufilm. Colla on pärit Šveitsis elava itaalia migrantide perest ning töötleb antud filmis läbi omaenda traumaatilisi lapsepõlvemälestusi. Filmi tegevus toimub ühes Toscana suvituskohas. 12-aastase Nici vanemad on parasjagu lahku minemas, kuna ema ei kannata enam alkohoolikust ja psühhopaadist isa vägivallatsemist välja. Poisist pisut vanem tüdruk Marie on koos oma emaga samuti seal kämpingus puhkamas. Marie kannatab omakorda selle all, et ei tea miks isa teda ja ta ema kunagi ammu maha jättis. Nic ja Marie saavad sõpradeks ja hakkavad mängima mänge, mis muutuvad ajapikku aina ohtlikumaks – peegeldades lapsi ümbritsevat purunenud ja killustunud täiskasvanute maailma. Need suvemängud lähevad päris kaugele…  „Giochi d’estate“ vahendabki tänast reaalsust, kus algklasside õpilased vahetavad vahetunnis omavahel mobiiltelefonides pornoklippe ja teavad juba päris täpselt seksuaalelu sellistest üksikasjadest, millest nende vanavanematel õrna aimugi polnud. Niisiis, film näitab 12-13-aastaste mänge valuga ja just taolise sado-maso teema pärast oligi ehk Suvemängude parimaks Šveitsi filmiks 2012 premeerimine paljudele üllatuseks. Kuid tõesti, lapsosatäitjad mängivad oma rolle äärmiselt täpselt ja intensiivselt ning film on vägagi emotsionaalne ja mõtlemapanev.

Teine silmapaistev Šveitsi film 2011. aastal oli „Der Verdingbub“, mis räägib ühest valusast ja pikka aega varjatud teemast Šveitsi ajaloos – laste kasutamisest odava tööjõuna (kui mitte öelda orjadena).

Verdingkinder – kes need õieti olid? Enamasti said nendeks orvud või lahutatud vanemate lapsed, kes ajavahemikus 1800 kuni 1960 ametiasutuste poolt vanematelt ära võeti ja huvitatuile avalikult tööjõuks anti. 20. sajandi alguseni pandi selliseid lapsi koguni nn tööjõu oksjonil (Verdingmarkt) enampakkumisele. Lapsi kasutati taludes kui pärisorje, nad pidid rasket tööd tegema, saamata selle eest sentigi taskuraha. Lapsed kannatasid alandamise ja väärkohtlemise all. See laste ärakasutamise teema on üheks tumedaks peatükiks Šveitsi ajaloos ja alles viimasel ajal on sellest hakatud avalikult rääkima.

Berni režissööri Markus Imbodeni film läks Šveitsi publikule väga hinge ja sel teemal kirjutati-räägiti eelmisel aastal Šveitsi meedias palju. Film toob kinolinale päriselt toimunud tumedad lood ja inimsaatused. Peategelane Max on üks nendest lastest, keda veel 1960ndatel aastatel Šveitsi taludes tööloomana koheldi. Filmi tegemisel huvitas Imbodenit ennekõike see ühiskondlik kliima, mis taolisel vägivallal eksiteerida lasi, teda huvitasid ka moraalsuse ja vaesuse teemad: „Ma tahan näidata, mida vaesus inimesega teha võib.“ Väljaspool Šveitsi võib selline film päris šokeerivalt mõjuda, sest Šveitsi kujutatakse ju ikka ette maise paradiisina, heaoluühiskonnana. Nüüd aga on väike tükk varjatud vägivalda kinolinale toodud ja see lugu lapsorjadest näitab, et ka sellel maal on korda saadetud koledaid asju. Minule mõjus see film väga ja just nimelt üldinimlikust perspektiivist – kuidas lapsi on selles heaoluriigis koheldud. „Der Verdingbubi“ tegevus toimub Emmentalis ja filmis räägitakse Berni dialekti (Bärndütsch’i). Filmis näidataksegi sellist Šveitsi, millel on hirm igasuguse uue ees. Vanad madistavad uue vastu ja tahavad iga hinna eest oma õigust kehtestada. Uut kehastab aga uus õpetaja – naissoost ja vallaline – kes  võitleb koduloomadeks muudetud laste inimõiguste eest. Aga ta võitleb ka primitiivsuse ja vaimunüriduse vastu. „Verdingbub“ on ka film ühest kirest, mis aitab ellu jääda. Maxi kirg ja ellujäämise vahend on muusika. Film on äärmiselt haarav ja muljetavaldav ning väga hea näitlejatööga nii Max Hubacheri, Katja Riemanni, aga ka paljude lapsosatäitjate poolt.

Need kaks tumedat lugu on aga kindlasti väärt vaatamist ja soovitan teil seda võimaluse korral ka teha!

Helvestia

 

Lisainfot:

http://www.verdingkinder.ch/

http://www.netzwerk-verdingt.ch/

 

Maised muusad

Muusad annavad tiivad! Muusad tiivustavad loomeinimesi, panevad nende mõtted fantaasiataevas lendama ja juhatavad neid kujutlematute kujutlusmaailmade kirevasse kaosesse. Muusad tiivustavad sellest kirevast kaosest oma kirkaid kilde leidma nii kunstnikke, muusikuid kui ka kirjanikke. Ilmselt me lugejatena teame, et päris suurt rolli võivad kirjanike loometöös mängida just nende abikaasad – need maised muusad. Kuigi me enamasti aimame, et meeskirjanike kõrval olevad naised on neile loominguliselt päris suure tähtsusega, ei teadvusta me seda tavaliselt endale eriti. Sest suurte kirjanike naised on enamasti kui varjud. Avalikkuse jaoks on nende isikud ebaolulised, kirjanikele endile aga eksistentsiaalselt vajalikud ja tähtsad.

Charlotte Kerr ja Friedrich Dürrenmatt
Charlotte Kerr ja Friedrich Dürrenmatt

Öeldakse, et iga tugeva mehe taga (või pigem kõrval?) seisab tugev naine. See ütlus käib väga hästi just meeskirjanike kohta. Šveitsi üks kuulsamaid kirjanikke on Friedrich Dürrenmatt (1921-1990), kelle lesk Charlotte Kerr eelmise aasta lõpus 84-aastasena suri. Saksa näitlejanna ja režissöör Charlotte oli Dürrenmattiga abielus aastatel 1984-1990 ning oli kirjanikule suureks inspiratsiooniallikaks. Võib-olla ei saagi Charlotte Kerri tüüpiliseks kirjaniku naiseks pidada, sest ta oli aktiivne avaliku elu tegelane (ja seda eriti peale Dürrenmatti surma, kui ta tema loomingulise pärandi eest hoolt kandma asus). Aga milline oleks siis nn tüüpiline kirjaniku abikaasa? Kas on üldse midagi sellist olemas? Paar näidet võib selle tõestuseks tuua küll. Tüüpiline kirjaniku naine kui maine muusa toetab oma abikaasa loomingulist kujunemist ja loomeprotsessi ning tema kohalolu on teose valmimise juures määrava tähtsusega. Kirjandusajaloost on selliste naistena teada näiteks Lev Tolstoi naine Sofia, kes korrigeeris „Sõda ja rahu“ ning kui nende lapsed olid juba suured, siis asus aktiivselt  tegutsema abikaasa teoste kirjastajana. Ka Vladimir Nabokovi näide on värvikas. Nimelt tutvusid Vladimir ja Vera Berliinis ühel ballil ja Vera oli oma näo katnud hundimaskiga. Mõni aeg hiljem ütles Nabokov talle: „Sa oled mu mask!“ ning see oli tõesti sobilik metafoor Verale, kes oli Vladimirile muusaks, poja emaks, nõuandjaks, sekretäriks, autojuhiks, vahendajaks. Ka saksa kirjanduse suurkuju Thomas Manni (1875-1955) naine Katia oli sarnastes rollides. Katia Mann oli see, kes lõi kodus abikaasale loominguliseks tööks sobiva õhustiku. See loovust täis õhk nakatas ka nende lapsi, kes kõik ühel või teisel moel tegelesid kirjutamisega (Katia oli peres ainuke, kes ei kirjutanud). Aga samamoodi kui Vera Nabokov, oli ka tema Thomasele sekretäriks, mänedžeriks, laste emaks, muusaks. Katia võtab oma memuaarides sellise saatuse kokku lausega: „Ma ei saanud oma elus mitte kunagi seda teha, mida ma tahtsin.“ Siiski tuleb tema tegevust Saksa suurvaimu abikaasana kõrgelt hinnata, sest just Katia oli vahelüliks Thomase ja ümbritseva, tema loomingu ja igapäevaelu vahel. Nii ka Dürrenmatti teine abikaasa Charlotte Kern, kel oli peale muusa-staatuse ka kirjaniku maiste küsimuste eest hoolitsemine kanda.

Katia ja Thomas Mann

Dürrenmatti kaasaegne ja samuti tuntud kirjanik Max Frisch (1911-1991) on naiste kohta öelnud: „Eine Frau ist ein Mensch, bevor man sie liebt, manchmal auch nachher: sobald man sie liebt, ist sie ein Wunder.“ Max Frischi elus mängisid naised väga suurt rolli. Ta oli mitu korda abielus ja tal oli hulganisti armukesi. Naised inspireerisid teda läbi kogu elu ja kõikvõimalikes variatsioonides. Kuid pereelu tema loojanatuurile ei sobinud. Frisch jättis oma esimese naise Gertrudi ja kolm last maha ning otsustas kirjandusele pühenduda. Põhjenduseks tõi ta: „Loomingulises faasis olen ma täielikult asotsiaalne ja pereelu on sel ajal äärmiselt problemaatiline. See lõhestab mind. Ma tean, et haiget saavad mõlemad – nii inimesed kui mu looming.“ Ka Frisch on oma maiseid muusasid oma loomingusse jäädvustanud, näiteks oma esimest suhet (Käte Rubensohn) on ta kirjeldanud romaanis „Montauk“.

Max Frisch ja Marianne Oellers

Need paar näidet ja tähelepanekut võiks meid innustada mõtlema sellele, kuidas ja kelle suurel toel kirjanike teosed sünnivad. Naised kui maised muusad väärivad kindlasti suuremat tähelepanu (mitte ainult tänasel naistepäeval). Igatahes võime täna tänuga mõtelda just nende ja teiste suurkujude abikaasade peale, kelleta ehk nii mõnigi suurepärane teos sündimata või ilmumata oleks jäänud.

Helvestia

Schweizerhochdeutsch

Hiljuti ilmus kirjastuses Duden uus sõnaraamat – Schweizerhochdeutsch ehk siis Šveitsi saksa keele sõnaraamat. Šveitsi saksa keel on nn tavaline saksa keel, milles leidub palju omapäraseid sõnu ning mille kirjutus- ja hääldamisviis on osati erinev Hochdeutsch’ist. Seega pole tegu mitte Šveitsi dialekte (Schweizerdeutsch) käsitleva sõnaraamatuga, vaid millegi muuga ning seepärast alljärgnevalt ka väike tutvustus.

Standardne saksa keel (Hochdeutsch, Standarddeutsch) ei ole rangelt ühtlane keel, vaid selles esineb erinevaid regionaalseid ja rahvuslikke eripärasid. Osalt on need eripärad tingitud saksa keele ajaloolistest tingimustest, osalt aga ka erinevates saksa keelt kõnelevates maades aset leidnud poliitilistest ja ühiskondlikest arengutest. Standardkeelena on saksa keel rahvuslikuks ametlikuks keeleks (nationale Amtssprache) Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Liechtensteinis.

Mida aga ikkagi kujutab endast see Schweizerhochdeutsch? Seda iseloomustavad teatud eripärad nii õigekirjas, sõnamoodustuses, sõnavaras, kui ka sõnakasutuses. Nii näiteks hääldatakse Šveitsis Hochdeutsch’i palju tugevamalt kirjapildi järgi (nt e:wig ja mitte e:wich). Võõrsõnu kirjutatakse lähtekeele järgi (Portemonnaie, mitte Portmonee; Spaghetti, mitte Spagetti), osaliselt on ka mitmuse moodustamine teistsugune (Bögen, mitte Bogen; Departemente, mitte Departements). Ka perfekti moodustamises on sõnade nagu sitzen ja stehen puhul kasutuses sein, mitte haben. Ning mis vast kõige olulisem – Schweizerhochdeutschis on kasutusel sellised sõnad (nt allfällig, Stadtzentrum, Tumbler, Röstigraben, Besenbeiz) ja väljendid (nt weder Fisch noch Vogel, die Faust im Sack machen), mida Saksamaal ei tunta ega kasutata. Selliseid Šveitsile omapäraseid keelelisi variante nimetatakse helvetismideks.

Peamised ortograafilised eripärad:

  • Šveitsis ei kasutata märki ß, vaid kirjutatakse ss (Grüße – Grüsse).
  • Kokkukuuluvad geograafilised nimed kirjutatakse kokku (Bielersee, Genfersee, Zürcherstrasse jne)
  • Ka paljud asukohaga seotud adjektiivid kirjutatakse kokku (Bündnerfleisch, Linzertorte, Pariserbrot, Schweizerhochdeutsch, Schweizergrenze jne)
  • Võõrsõnade kirjapilt on originaalitruum (Cognac, Quai, Spaghetti jne)
  • Ja muidugi on suur hulk sõnu, mis kirjutatakse teistmoodi kui standardses saksa keeles (Bretzel, Buffet, Check, Müesli jne).

Schweizerhochdeutsch ei ole mingi eriline keel, vaid siiski standardse saksa keele üks rahvuslik variant (nationale Varietät). Regionaalseid eripärasid ei saa ega tohi pidada mingiks hälbeks ja kõrvalekaldeks õigest, kirjakeelsest saksa keelest, vaid need on täiesti võrdõiguslikud standardse saksa keele väljendusviisid. Kuidas sellised omapärad ehk helvetismid tekivad? Esimeseks ning olulisimaks põhjuseks on saksa keelt kõnelevate inimeste jagunemine erinevatesse iseseisvatesse riikidesse. Niisiis, riigipiirid on ka keelepiirid. Keelelised eripärad on siin seotud näiteks sellega, et ühes riigis elavad inimesed moodustavad eraldi seisva kommunikatsiooniühiskonna. Nii meedia, kui ka ärid ja suurettevõtted mõjutavad inimeste keelekasutust. Samuti on eripärade kinnistumisel ja kasutamisel suur osa just kohalikel dialektidel.

Dudeni poolt välja antud Schweizerhochdeutsch’i sõnaraamat on kindlasti suureks abiks neile, kes varem pole Šveitsis kõneldava saksa keele ja sealse kultuuriga kokku puutunud. Kasulik on see sõnaraamat ka neile, kes keeli lähemalt uurida soovivad või ka neile, kes Šveitsi elama ja töötama asuvad. Hans Bickeli ja Christoph Landolti koostatud sõnaraamat annab ülevaate enam kui 3000 helvetismist ja kirjeldab olulisemaid erinevusi Saksamaal kõneldavast standardsest saksa keelest. Sõnaraamatus on ka hulganisti igapäevaseid väljendeid ja kõnekäände ning selgitusi sõnade moodustamise ja häälduse kohta. Usun, et tegu on väärt ja vajaliku sõnaraamatuga, mis pakub huvi ja avastamisrõõmu saksa keele sõpradele.

Helvestia

Allikas: http://www.sprachverein.ch/

Hermann Hesse – šveitsi kirjanik?

Hermann Hesse (1877-1962) nimi on arvatavasti raamatusõpradele teada-tuntud, tegu on ju saksakeelse kirjanduse ühe enimmüüdud autoriga. Selle Nobeli preemia laureaadi loomeviljadeks on sellised kuulsad teosed nagu „Stepihunt“, „Klaaspärlimäng“, „Siddhartha“, kui vaid paar kuulsaimat nimetada. 2012. aastal möödub Hesse surmast 50 aastat ning sellepärast korraldatakse nn Hesse-aasta puhul Saksamaal ja Šveitsis mitmesuguseid Hessele ja tema loomepärandile pühendatud üritusi. Ka šveitsi kirjandust käsitleva Lugemisklubi sarja esimese õhtu teemaks oli Hermann Hesse ja tema raamat „Peter Camenzind“. Kuid… kas Hesse on siis šveitsi kirjanik?

Ent enne sellele küsimusele vastamist võiks mõelda, mis on üldse šveitsi kirjandus. Šveitsi kirjanduse teemal on viimastel aastatel üsna vastuoluliselt diskuteeritud. Üks tuntumaid kaasaegseid Šveitsi autoreid Urs Widmer väidab, et pole olemas sellist asja nagu šveitsi kirjandus, on vaid  Šveitsist pärinev kirjandus. Niisiis, määratleda saab vaid geograafiliselt, mitte aga mingite kindlate tunnuste ja omaduste alusel. Saksakeelne šveitsi kirjandus on seega nagu ka austria kirjandus pigem geograafiliselt eristuv, mitte omanäoline kirjandusruum.

Aga mis on Hermann Hessel ikkagi sellega pistmist? Hesse sündis ühe misjonäri peres Lõuna-Saksamaa linnakeses Calw, kuid pere kolis üsna pea mõneks ajaks Baseli linna Šveitsis. 22-aastaselt asus noormees juba ise pikemaks ajaks sellele maale elama, tehes kaastööd sealsetele ajalehtedele. Šveitsi kodakondsuse saab Hesse aga alles aastal 1924. Hesse elas Šveitsis erinevates kohtades ja keeleruumides. Elu lõpu veetis ta itaaliakeelses osas Tessinis, kus ta tegeles innukalt ka maalimisega. Montagnola juba lõunamaine õhustik ja sealsed värvigammad mõjusid talle äärmiselt inspireerivalt. Seal ta ka suri.

H. Hesse maal

Hermann Hesse on 1919. aastast pärinevas „Alemanni tunnistuses“ (Alemannisches Bekenntnis) kirjutanud: „Kuulumine sellesse elu- ja kultuuriringkonda, mis ulatub Bernist põhjapoolsema Schwarzwaldini ning Zürichi ja Bodensee juurest Vogeseni mägedeni, on mulle kogetud ja omane tunne. See Lõuna-Saksamaa ja Šveitsi ala on mulle kodumaaks. Et seda maa-ala läbivad mitmete maade ja riikide piirid, tundsin ma üsna omal nahal nii väikese, kui ka suurena päris sageli ja tugevalt. Kuid oma hinges pole ma neid piire mitte kunagi kui midagi loomulikku tundnud. Minu jaoks oli kodumaa mõlemal pool Reini jõge, olgu selleks maaks siis kas Šveits, Baden või Württenberg.“ Hesse jaoks ei mänginud seega konkreetne riik eriti suurt rolli, ta pidas ka Šveitsi oma kodumaaks ja koduks (ning suurema osa oma elust just sel maal ta ka elas). Loomulikult on ta kuulus ennekõike kui saksakeelse kirjanduse esindaja – ehk siis määravamaks on keel, milles ta kirjutas, mitte riik, keda ta nö esindas. Hesse loomingu teemad olid ju üldinimlikud – iseenda otsimine ja areng, sisemised heitlused, inimene ja loodus, elu ringratas, vaimsed otsingud… Ta kirjutab: „Ma ei ole õpetaja ega juht, vaid tunnistaja, püüdleja ja otsija, kel ei ole inimestele anda midagi muud kui võimalikult tõest tunnistust sellest, mis minuga elu jooksul juhtunud on ja mis mulle tähtis on olnud.“ (Kiri „Siddhartha“ kohta, 1935). Tõepoolest, Hesse looming on vägagi autobiograafiline. Siiski kirjeldab ta oma teostes just Šveitsi mägist maastikku ja sealset loodust. Hesse detailsed ja hingestatud looduskirjeldused annavad tunnistust tema täpsest vaatlusvõimest ja loodusearmastusest. Aga tagasi küsimuse juurde: kas Hesse oli siis Šveitsi kirjanik? Võib-olla saab sellele vastata nii: tema looming on tugevasti mõjutatud Šveitsi loodusest ja selle maa vaimsusest ning tema olulised elukogemused on seotud selle maaga, aga … Hermann Hesse oli maailmakirjanik, kelle lihtsas ja kaunis keeles kirjapandu kõnetab inimesi kõikjal maailmas. Hermann Hesse süda oli Šveitsis ja Alemanni-alal, aga ta vaim ja vaimsus ületas (ja ületab siiani) riigipiire, maid ja rahvusi.

Helvestia

Es guets nöis!



Head uut aastat! … ehk nagu mägedemaa saksa keeles öeldakse: „Es guets nöis!“ Ega see väljend ju nn normaalsest saksa keelest väga erinev olegi – „ein gutes Neues!“ ehk „Gutes Neues Jahr!“ soovitakse saksa keeles üksteisele head uut aastat. Keeleteadlaste arvates pole tegelikult sellist asja nagu Schwyyzertüütsch ehk mingit üleüldist šveitsi dialekti olemas. On ainult alemanni dialektid, mida Šveitsis räägitakse ja neid on seal eri kantonites jällegi erisuguseid. Kuid omapärane ja ka keerulisena näiv on Šveitsi saksa keel sellegipoolest. Eks see omapärane keel mõjuta mingil moel ka selle maa elanike mõttemaailma, samuti sealset kirjandust. Eesti keeles on juba üht-teist Šveitsi saksakeelsest kirjandusest ilmunud – klassikutest Hermann Hesse, Max Frischi, Friedrich Dürrenmatti, Martin Walseri, aga ka uuemate autorite nagu Urs Widmeri, Peter Stammi, Milena Moseri jt teoseid. Kuna saksakeelseid autoreid meil siiski üsna vähe loetakse ja tuntakse ning erinevate saksakeelsete maade (Saksamaa, Austria, Šveits) ühte patta pannakse, siis tekkis idee käsitleda eraldi just Šveitsi autorite loomingut. Niisiis võtsimegi väikese valiku Lugemisklubi kavasse: Hermann Hesse, Max Frisch, Friedrich Dürrenmatt, Urs Widmer ja Peter Stamm pakuvad sel kevadel vestlusainet. Kutsungi sind nendele vestlusõhtutele osalema! :) Kavaga saad lähemalt tutvuda allpool olevalt kuulutuselt ja esimene Lugemisklubi kohtumine toimub 31. jaanuaril. Oled lahkesti oodatud šveitsi kirjanduse ja seekord ennekõike Hermann Hesse teemadel juttu ajama!

Helvestia